Igori M. lugu

Alustasin neljateistkümneaastaselt. Praegu ei oska ma enam ütelda, mis oli põhjuseks. Mulle tundub, et see oli uudishimu, soov katsetada midagi ebatavalist ja soov olla teiste silmis vinge kutt, kes võib endale lubada selliseid paljude jaoks keelatud asju. Siis ma isegi ei kujutanud ette, kuhu see välja viib.

Algas kõik üksikutest kordadest – enne diskole minekut või kambas (tavaliselt oli seal rohkem kui seitse inimest). Alguses olid kergemad narkootikumid, kui olin need ära proovinud, tahtsin juba midagi kangemat. Hakkasin amfetamiini tarvitama ja läksin kiiresti heroiini peale. Tunne, mida see tekitas, meeldis mulle palju rohkem ning üha sagedamini hakkasin heroiini tarvitama. Kuigi enne olin olnud klassis liidrite hulgas, hakkasin halvemini õppima. Kui enne käisin regulaarselt trennis, siis nüüd hakkasin poppi viskama. Olin tegelnud seni poksiga ja saavutanud Eesti tasemel häid tulemusi.

Umbes aasta pärast said ühe mu sõbra vanemad meie tarvitamistest teada, see jõudis kõikide sõprade vanemateni ja mind pandi koduaresti. Kuna aga ema ei teadnud, mida edasi teha, siis otsustas ta mind viia psühhiaatri juurde. Ütlesin emale, et mul on võõrutusnähud (nii see tõesti ka oli). Mingi aja käisime nädalalõppudel kirikus. Üldiselt, vanemad toetasid mind, kuidas iganes oskasid ja teadsid, eriti ema ja vanem õde.

Ja ma ka tõesti mingiks ajaks lõpetasin tarvitamise, aga see kestis lühikest aega, kolm-neli kuud.

Läksin tagasi oma sõpruskonna juurde ja tarvitamine algas taas, nagu mulle tundub, veel intensiivsemalt, kui enne.

Ma ei tea, kas ema aimas seda või mida ta tundis. Täiesti võimalik, et ta kahtlustas midagi, aga samas ei tahtnud uskuda ja kirjutas kõik „see vaid näis“ arvele. Tol hetkel kasvatasime õe aastast poega. Õde ise pidi kaheks aastaks Inglismaale sõitma.

18-aastaselt tutvusin neiuga ja meil tekkisid tõsised suhted. Hakkasin rohkem aega veetma temaga kui sõpradega. Praeguseks on enamus sõpradest juba surnud, vaid kaks neist jätsid narkootikumide tarvitamise maha.

Kuna veetsin rohkem aega tüdrukuga, hakkasin harvemini tarvitama. Kestis see siiski lühikest aega. Mul olid sel ajal 5-7 päevased lähetused, see päästis mind igapäevasest tarvitamisest.

Hiljem kolisin tüdruku juurde, me kolisime Tallinna, kus tema õppis ja mina töötasin. Minu palgast piisas elamiseks (auto, korter, reisimine). Aja jooksul jõudis minuni info, kust Tallinnas narkootikume hankida ja kõik algas uuesti. Tarvitasin järjest tihedamini ja tihedamini. Mu tüdruk nägi, kuidas tema silme all muutub kõik järjest hullemaks ja hullemaks. Hakkasime selle üle järjest rohkem tülitsema. Palju kordi palus ta mul lõpetada. Ainus, mida suutsin teha, oli hakata tarvitama tema eest salaja. See ka ei aidanud. Suhted küll paranesid, aga mitte kauaks. Ajaga selgus, et olen fentanüülist sõltuv. Jälle üritasid nii minu kui tema sugulased mind aidata. Aga see oli kasutu.

Veel mõnda aega jätkus kõik vanaviisi, andsin oma osa eelarvesse ja tema lootis, et narkootikumide tarvitamine millalgi lõppeb. Olime lahus, siis jälle koos ja lõpuks läksime lõplikult lahku.

Selleks ajaks oli mul tekkinud palju tuttavaid ja sõpru, kes kõik tarvitasid ja vaid paar, kes loobusid tarvitamisest. Olin tugevalt narkootikumide peal, kaotasin kõik. Ja sõitsin Sillamäele rehabilitatsioonile. Olin seal neli kuud ning linna tagasi tulles hakkasin jälle tarvitama ja läksin metadooni peale.

See oli aastal 2007. Selleks ajaks olid peaaegu kõik, kellega tarvitamist alustasin, surnud. Ainult kolm neist jäid ellu ja loobusid tarvitamisest.

Seejärel teine rehabilitatsioon Viljandis. See aitas tõesti ning ma lõpetasin tarvitamise.

Jäin rehabilitatsiooni ajal haigeks. Mul leiti lümfoom, arst andis väga halva prognoosi, aga ma alustasin kemoteraapiaga. Allkirjastasin paberi, et võtan kogu vastutuse selle otsuse eest enda peale.

Kokku kestis see kaheksa kuud (16 kuuri). Poole peal ei suutnud ma ise enam peaaegu mitte midagi teha, lihtsalt lamasin, mõnikord lugesin internetist teiste sarnaseid lugusid.

Ühest sellisest lugedes sain teada, et Eestis on valukabinetid. Aga valu, mis keemiateraapia ajal on, oli lihtsalt talumatu, lihased ei töötanud, ise ei saanud isegi duši all käia, aga abi küsida häbenesin. Ühesõnaga, sain kokku arstiga, ta kirjutas mulle välja valuvaigistid, narkootilise aine baasil. Võtsin neid nagu ette nähtud. Võimalik, et need lõõgastasid lihaseid, aga nende abiga sain iseseisvalt duši all käia ning Tartusse teraapiasse sõita.

Kuuride vahel olid pausid (kord kahe nädala tagant) ning need paar päeva tundsin end kõige kergemini. Ühesõnaga, sattusin valuvaigistitest, mille aluseks oli sünteetiline heroiin, tugevasse sõltuvusse. Teraapiakuuri lõpus oli mul ettekujutus, et suudan neist ise loobuda. Ravi lõppedes hakkasin paranema, jõud tuli tagasi, läksin tööle, sain firmas hea ameti ja auto.

Mõne aja pärast hakkasin kohtuma ühe neiuga. Alguses veetsime aega ainult AN (Anonüümsed Narkomaanid) gruppides, kuhu ta mind kutsus. Hiljem hakkasime kohtuma pea iga päev. Ta teadis, et olen opiaati sisaldavate valuvaigistite peal. Neiuga koos olles üritasin doosi vähendada ja ma ka suutsin seda tõesti teha. Aga tulid ka perioodid, kui hakkasin tema eest salgama seda kui võtsin vähendatud doosist rohkem. Tabasin end mõttelt, et hakkan talle valetama. Aga alustada valega, teadupärast, on tee tupikusse.

Sellegipoolest muutusime järjest lähedasemaks. Kui ta minult küsis, kuidas doosi vähendamine läheb, vastasin, et kõik on hästi. Tõde selles sõnas „hästi“ oli vaid 70%. Doosi vähendamisest hakkas mul raskem nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.

Nii et, kui annaksin nõu, kuidas alustada tarvitamise lõpetamist, siis algatuseks mitte valetada vaid rääkida nii nagu on. Siis saavad ümbritsevad inimesed sind suunata, kuhu edasi liikuda.

Ühesõnaga, kõik kordus. Hakkasin elama tüdruku ja tema lapsega. Selleks leidsin ja üürisin meile mugava korteri, ostsin sinna asju, mida meil vaja oli (arvuti, sülearvuti, pesumasin jne). Alguses läks kõik hästi, nii tema kui mina olime rahul, tema lootis, et ma kohe-kohe lõpetan valuvaigistiga. Aga täiesti loobuda valuvaigistitest ma ei suutnud. Vaid lühikesteks, pooleteise-kahekuulisteks perioodideks suutsin need asendada tavaliste valuvaigistitega, mis ei sisaldanud narkootilisi aineid. Aga nendele valuvaigistitele jäi mul ligipääs (see tähendab, et soovi korral võisin neid hankida).

Suhetega läks kõik hästi selle momendini, kui hakkasin jälle narkootiliste ainetega valuvaigisteid tarvitama. Hakkasime selle üle tülitsema. Ta palus mul rehabilitatsioonikeskusesse sõita, kasvõi paariks kuuks. Ma keeldusin ja lubasin kohe lõpetada. Aga see oli illusioon.

Mitu korda läksime lahku ja hakkasime uuesti koos elama, aga mind ei jätkunud paljuks, mu käitumine muutus ning ta nägi seda väga hästi.

Tõenäoliselt aitasid mind sel hetkel tarvitamisest loobuda tema sõnad rehabilitatsioonikeskusest. Veel mõned inimesed rääkisid mulle sellest, aga ma ei kuulanud neid. Sain aru, et olen juba tupikus ja ma ei suuda lõpetada. Temale ma seda ütelda ei tahtnud, sest ei tahtnud jätta kõike seda, millega juba harjunud olin.

Inimesele, kes tahab narkootikumide tarvitamist lõpetada, soovitaksin suhelda nendega, kellel see juba on õnnestunud, kes näitaksid õige suuna kaine eluviisi poole. Ning ka rehabilitatsiooni.

Hetkel ma ei vaata kaugele tulevikku, minu jaoks on iga päev rehabilitatsioonil kangelastegu. Mõnikord tahaks lihtsalt võtta kätte ja ära sõita. Aga saan aru, et see ei ole väljapääs.

Loodan väga, et pärast rehabilitatsiooni ei lähe ma tagasi samale tööle vaid suudan leida midagi sellist, kus tunneksin end hästi.

Ja siin on nimekiri tunnetest, mis istuvad minu sees nende tegude pärast, mida viimase kaheksa kuu jooksul teinud olen: solvumine, meelehärm, masendus, ärevus, kartus, rahutus, äng, haavatus.