Anna lugu
09/03/2020Tarvitasin amfetamiini neli kuud, ikka korralikud maratonid olid. Hakkasin märkama, et muutusin täiesti teiseks inimeseks. Absoluutselt kõigest oli ükskõik, sõpru jäi väga vahe järele, kõik jätsid mu maha, polnud mind kellelegi vaja. Õpingutele lõin käega, rahaliselt tegin endale võlad. Pere hakkas midagi märkama, aga häirekella veel ei löönud.
Hakkasin 16-aastaselt marihuaanat suitsetama, lihtsalt seltskonna mõttes. 18-aastaselt proovisin amfetamiini, sest tahtsin teada, mis see on. Kuu aja pärast otsustasin, et just amfetamiin aitab mul igasugu jamasid ja probleeme unustada. Kui vaatan sellele ajale tagasi, siis arvan, et lähedane inimene mu kõrval oleks aidanud tarvitamisest hoiduda, aga kahjuks läks tema just sel ajal ära.
Ümberringi kõik sõbrad ja tuttavad kasutavad, iga teine istub millegi otsas. Nad on lihtsalt lollid, kellel pole isegi põhjust tarvitada, lihtsalt pulli pärast teevad. Nad on elajateks muutunud, silmakirjalikkus on neil üle mõistuse suur, nendega ei ole võimalik suhelda.
Otsustasin narkootikumidest loobuda, kui sain aru, et jään päris üksi, ja mul hakkas kahju neist, kellele ma tõeliselt vajalik olen. Lihtsalt lõpetasin suhtlemise inimestega, kes tarvitavad. Narkootikumide tarvitamisest loobumisel aitas lisaks enda soovile lähedaste toetus. Mida ootan tulevikult? Alustan elu puhtalt lehelt ja varsti saab kõik korda. Me teeme oma tuleviku ise. Loodan, et tegin õige valiku ja mul läheb kõik hästi.
Neile, kes otsustavad loobuda soovitan mõelda sellele, mis sind hiljem ootab. Mõelda tagajärgede üle. Mõelda oma elu üle. Ja mõelda, kas sul ikka tõesti on vaja tarvitada. See ei päästa mitte mingil moel mitte millegi eest. Pigem tuleb endas selgusele jõuda ja ennast parimatel viisidel täiustada.
Neile, kes tahavad narkootikume proovida, ütlen, et ei tasu seda teha, sest keegi ei tea, mis teda hiljem ees ootab. See lõhub kogu elu ära.