Eva-Maria lugu

Oli talv ja me seisime hilisõhtul pargis, keegi meist jõi õlut, ja äkki üks kuttidest võttis välja paberinutsaka. See kõik oli nii uudne, võib-olla ma isegi sain aru, et ma ei peaks selles osalema, aga ma nii tahtsin kuttidele meeldida ja mitte olla kehvem oma sõbrannast, kes nägi väga enesekindel välja. Ma lihtsalt vaikides vaatasin pealt, mis toimub, ja ei takistanud kuidagi seda, mis edasi sai. Muidugi ilmnes, et kellelgi kuttidest oli vesipiip kaasas. Tol hetkel ma isegi ei teadnud, mis see on ja kuidas see töötab. Ma ei lasknud peast mõtet, et rikun seadust või sellest probleeme võiks tulla. ja mul võivad probleemid tulla. Piip lasti ringi käima ja see jõudis ka minuni. Proovisin. Ma ei mäleta, miks, aga ma eriti ei kõhelnud ka, kõik ju tegid, ega minagi kehvem ole… Küll ma olin rumal. Halb mul ei hakanud, aga hea ka mitte. Järgnes veel üks kord, ja veel üks.

Armusin kutti, kes tarvitas kanepit pidevalt, praktiliselt iga päev. Alguses ma jagasin seda temaga, ühel hetkel hakkas mul väga halb, süda tagus nagu hullumeelne. Olin siis kuu aega perioodiliselt tarvitanud. Tol hetkel kartsin nii väga surma, et vandusin endale, et ma ei suitseta enam mitte kunagi kanepit.

Ja ma jätsin tõesti maha, tõsi küll, kolmeks kuuks. Kutt jätkas igapäevast kanepi tarvitamist, rääkis, et see rahustab ja nii on parem ja kergem olla. Mina aga armastasin teda ja lihtsalt vaikisin, lootes salamisi, et see ei jää igaveseks nii.

Umbes pooleteise kuu pärast proovisin ecstasy´t. See oli õudne kogemus, aga millegipärast ma ei peatunud, vaid hakkasin aina sagedamini „ratast“ tarvitama. Elasime sõbranna ja kutiga ühes korteris, igal õhtu tuli meie juurde samasugune rahvas ja kõik „panid“ midagi, kõige sagedamini kanepit. Mina jõin või tarvitasin ecstasy´t. Mulle meeldis, et ma muutusin nii avatuks, lahkeks, et kõik ümberringi muutusid jutukateks ja hoolivateks.

Nii möödus talv ja kevad. Mingil hetkel sattus mu kutt raha juurde. Ta isegi levitas tuttavate hulgas kanepit, aga mu kaine mõistuse jäänused aitasid mul teda õigel ajal peatada ja sellest puhtalt välja tulla. Praegu ma saan aru, et mu suhtlusringkond koosnes diileritest ja samasugustest noortest nagu mina, kes lihtsalt põgenesid oma probleemide ja iseenda eest, püüdes summutada seda mööduva naudinguga – narkootikumidega.

Veel proovisin hallutsinogeenseid seeni. See oli hirmus. Samal korral suitsetasin ka kanepit. Arvasin, et lähen hulluks, see oli ilmselt kõige hirmsam, mis minuga kunagi on toimunud. Füüsiliselt oli kõik korras, aga psüühika läks ilmselgelt paigast ära, nii et tegin endale õudse bad trip-kogemuse, millest ülesaamiseks läks mitu nädalat. Vandusin endale, et enam psühhedeelseid aineid ei proovi. Aga hakkasin amfetamiini kasutama. Ma ei tarvitanud seda suurtes kogustes, lihtsalt niisama, triibuke enne tööd. Mulle meeldis, et sellest jääb söögiisu ära, ma olin energiat täis, pealegi veel sale.

Poolteist kuud olin amfetamiini peal, perioodiliselt võtsin ka ecstasy´t. Siis sain esimest korda aru, et mulle aitab, sest süda jäi haigeks, tekkisid uneprobleemid. Kutt oli ka hakanud amfetamiini tarvitama ja me mõlemad otsustasime lõpetada. Tolleks ajaks tülitsesime kutiga tema kanepi tarvitamise pärast juba sageli. Ta hakkas vähem kanepit suitsetama, hakkasime rohkem kainelt koos aega veetma, jätsime amfi maha, korraga, sest koos on lihtsam.

Ligikaudu kuu-paar oli kõik korras, aga siis tekkisid uued probleemid. Kutt hakkas jälle pidevalt suitsetama, mina läksin tagasi „rataste“ juurde, et jääda pidudel suhtlemisaltiks ja ammutada positiivseid emotsioone vähemalt narkootikumist.

Sügise saabudes hakkasime kutiga sagedasti tülitsema. Tema ei loobunud, mina tabasin ka ennast mõttelt, et oleks mul rohkem raha, tarvitaksin suurima heameelega rohkem ja sagedamini. Nädalad möödusid meeletus tempos. Ma töötasin ja praktiliselt ei maganud, sest pärast tööd käisin pidudel – see oli ainus võimalus kutiga kokku saada, sest ta hängis seal pidevalt sõbraga. Rahvast oli palju, peamiselt kutid vanuses 18–23, kõik tõmbasid end kanepist pildituks ja mina vaatasin pealt. Selliselt möödus poolteist kuud – poolteist kuud pidusid ilma uneta, pidevates tülides kutiga. Jätsin 10. klassi pooleli, muutusin närviliseks.

Ühel päeval olin taas kutiga ühise sõbra juures. Too pakkus, et hangib ecstasy´t, aga mina olin juba nii kurnatud, et ei hakanud vastu vaidlema, vahel see ju aitas mõtteid korrastada. Pärast toda korda andsid mu närvid ja tervis lõplikult alla. Hakkasin sonima, öösiti ei maganud, mind vaevasid pidev ärevus ja paanikahäired. Sulgusin poolteiseks kuuks koju, jätsin suitsetamise ja joomise maha, vandusin, et ei tarvita enam kunagi narkootikume. Hakkasin esimest korda mõtlema, et ma võin hulluks minna. Tundsin reaalselt, et kaotan kontrolli.

Lõpuks rääkisin kõigest emale. Ta ei mõistnud mind hukka. Olen talle selle eest väga tänulik. Rääkisime kõigest ja pärast seda aitas ja toetas ta mind, kuidas oskas. Hakkasin tavalisi rahusteid võtma, sain ööpäeva režiimi paika, lasin oma tervist kontrollida. Sattusin ka haiglasse, sest ärevuse tõttu tekkisid probleemid südame, vererõhu, hingamise ja unega ning ägenes migreen.

Ligi aasta pärast esimest tarvitamist, 2019. aasta novembris oli kõige raskem. Ajapikku õnnestus mul närvid korda saada, nüüd on mul veidi parem. Ma olen ikka veel selle kutiga suhtes ja mul on needsamad sõbrad, aga pärast seda, kui minul ja veel paaril inimesel halb hakkas, vähendasid paljud sellest seltskonnast tarvitamist, mõned, nagu mina, lõpetasid tarvitamise üldse ära. Mõnikord me suhtleme ja ma luban endale veidi alkoholi. Kutt läheb kuu aja pärast sõjaväkke ja lubas vähem tarvitama hakata. Endale vandusin, et narkootikumide juurde ma kohe kindlasti ja mitte mingil põhjusel tagasi ei lähe.

Narkootikumid mõjutasid minu elu. Ühel perioodil tõusis enesehinnang taevasse, tundusin endale nii täiskasvanud ja äge, aga pärast kukkusin nagu taevast maa peale tagasi, sulgusin endasse ega suhelnud umbes poolteist kuud kellegagi peale oma pere. Kartsin isegi kodust välja minna, see oli õudne. Kaotasin palju endisi sõpru, sest nemad ei tarvitanud narkootikume ja õppisid, aga mina jätsin kooli pooleli ja eemaldusin neist. Muutusin narkootikumide tarvitamise tõttu hajameelseks, unustavaks, impulsiivseks ja kohati agressiivseks, suhted perega olid sel perioodil samuti väga pingelised. Paljudel, kellega tarvitasin, on nüüdseks tervis hakanud alt vedama, paljud on selles ka juba mitmendat aastat…

Mul on praeguseni tuttavad, kes tarvitavad. Tõsi küll, nad tunnistavad probleemi ja võtavad järk-järgult tuure maha. Keegi ei taha seda elu lõpuni teha. Kõik hakkasid tarvitama alaealiselt. Kellele näitasid seda vanemad sõbrad, kellele puistati peol joogi sisse, kes oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Igaüks „kukkus“ sellesse oma põhjustel. Peamiselt püüti enda eest põgeneda, emotsioone maha suruda, probleemide eest peitu minna. Keegi ei tarvitanud narkootikume, sest elu oli hea

Loobusin narkootikumidest, sest mõistsin, et see ei tasu end ära –raiskan narkootikumidele oma noore elu ja võimaluse midagi paremaks teha. Lükkasin loobumist kogu aeg edasi, aga lõpuks ütlesid närvid ja tervis üles. Mul diagnoositi juba narkootikumide tarvitamise eel anoreksia ja probleemid psüühikaga, nii et kõndisin väga õhukesel jääl, sest vaimne ja füüsiline tervis olid niigi kahjustatud. Niipea kui mõistsin, et mängin tulega ja tagasiteed ei pruugi enam olla, ehmusin ja taipasin ruttu, et nii ei saa see enam kesta.

Abi saamiseks pöördusin kõigepealt ema poole. Lihtsalt rääkisin talle kõik ära, nagu asjad olid. Koostasime koos tegevusplaani, korraldasime mu vaba aja, planeerisime päevarežiimi… Ma kangesti püüdsin narkootikume maha jätta ja pere toetas mind selles.

Neile, kes on otsustanud loobuda, tahan soovida kannatlikkust. Uskuge kindlasti endasse ja oma jõusse, pidage meeles, miks te tahate loobuda. Ärge unustage, et narkootikumid – see on lõpp, must auk, ringiratast tammumine, mis viivad ainult kindlasse surma. Arvestage, et loobumine saab raske olema, aga pärast olete endale tänulik.

Ma usun helgesse tulevikku. Tean kindlalt, et elu ilma narkootikumideta on vaeva väärt. Tahan lõpuks õpingute juurde naasta, gümnaasiumi heade hinnetega lõpetada ja edasi õppima minna. Usun, et sõjavägi muudab ka mu noormeest paremuse poole ja temagi loobub narkootikumidest meie ühise tuleviku nimel.
Ma tahan tööd, mis mulle meeldib, tervet noormeest, maja ja lapsi. Usun, et seljatame koos probleemi lõplikult. Veel tahan öelda, et olen kindel, et mu sõbrad mõtlevad samuti asjad enda jaoks selgeks ja kasvavad sellest tegevusest välja.

Mis oleks aidanud mul narkootikumide tarvitamisest hoiduda? Arvan, et ma poleks hakanud narkootikume tarvitama, kui omal ajal poleks mul peres suhted halvaks läinud. Ma poleks hakanud otsima toetust, armastust ja tähelepanu väljastpoolt ja poleks sattunud halba seltskonda, kui kodus oleks kõik korras olnud.

Neile, kes tahavad narkootikume proovida, ütlen, et muidugi võite seda teha, aga mõelge enne sada korda, mis selle mõte on. Mõelge oma vanemate peale ja küsige endalt, milleks. Kaaluge kainelt kõiki poolt- ja vastuargumente ja kui te juba olete proovinud, siis isegi kui see teile meeldis, palun ärge jätkake, sest pärast pöördub kõik teie vastu ja te kahetsete, aga siis on juba hilja. Sinu elu on sinu enda kätes, palun tee õige valik ja pea meeles, et kuitahes raske ja paha sul praegu ka on, narkootikumid ei aita sind ega tee midagi paremaks, need ei võta su probleeme ära, need sulgevad su piinavasse illusiooni ja pärast jätavad kõigest ilma. Kõik probleemid on lahendatavad kaine peaga, nii saab kõik korda, pea seda meeles. Ära raiska oma aega, vaid arene, jaluta ringi, loo midagi, aga ära mine põhja.