Kust tulevad „narkomaanid”?
Ühest vastust küsimusele, miks üks inimene satub narkootikumidest sõltuvusse ja teine mitte, on keeruline leida. Põhimõtteliselt võib see juhtuda igaühega meist. Sõltlaseks saamise tee algab tavaliselt narkootikumide proovimisest, millele järgneb aja jooksul nende korduv tarvitamine.
Narkomaania puhul on tegemist hiiliva probleemiga. Tasapisi võtavad uimastid üha rohkem inimese aega ja asuvad elus ühe tähtsamale kohale. Kõik, mis puutub narkootikumidesse, saab järk-järgult kõige olulisemaks.1 Olla sõltlane ei ole kellelegi ette määratud ja sellist „karjääri“ ei ole keegi teadlikult valinud. Kõik tarvitajad usuvad alguses, et nad suudavad tarvitamist kontrolli all hoida ning lõpetada kohe, kui vaid soovivad.
Valdavalt alustatakse narkootikumide tarvitamist noorukieas. Põhjused, miks noored esimest korda narkootikumi vastu võtavad ja proovima hakkavad, on tihtipeale sama keerulised kui teismelised ise. Selleks võivad olla ümbritsevate inimeste eeskuju (täiskasvanud, sõbrad), meedia surve (sotsiaalmeedia, muusika, filmid), põgenemise, eneseabi või igavuse (põnevus, huvi) peletamise soov, mässu väljendamine, kiire heaolu saavutamise tahe, enesekindluse ja julguse tõstmise viis. Sageli paneb narkootikume proovima valeinfo ja legendid narkootikumide kohta. Noorte otsused on enamasti segu eri mõjuteguritest ja otsuse langetamine on keeruline, kuna neil puudub täiskasvanutega samaväärne arusaam oma tegude tagajärgedest. Loe lähemalt noorte uimastite narkootikumide tarvitamise põhjustest.
Mida varem on noorel kokkupuude narkootikumidega, seda suurem on tal risk jääda sõltuvusse. See on seotud faktiga, et piirkonnad, mis ajus kontrollivad otsuse tegemist, hinnangut ja enesekontrolli, teismeeas alles arenevad ja igasugune uimastite mõju pärsib seda arengut.2
Osal inimestest on sõltuvusse jäämise risk suurem kui teistel. Sõltuvushaiguse riskifaktoritest tuuakse enim välja koduseid probleeme, vaimse tervise olukorda, narkootikume tarvitavate sõprade või pereliikmete mõju, inimese bioloogiat ja geneetikat.
Tihti usutakse, et sõltlased suudaksid narkootikumide tarvitamise lõpetada, kui nad seda vaid tahaksid. Tegelikult on sõltuvus mitmetahuline probleem, millest vabanemiseks ei piisa alati vaid soovist muutuda. See on haigus, mida iseloomustab vajadus narkootikumide järele, suutmatus nendest loobuda või tarbimist kontrolli all hoida.
Narkootikumide korduv tarvitamine viib muutusteni organismis ja ajus, mille tulemusel ei ole inimene enam tahtest hoolimata võimeline tarbimist lõpetama või vähendama. Organism nõuab sõltuvusainet aina enam ning tekivad füüsilised ja vaimsed võõrutusnähud.
Sõltlased on inimesed, kelle probleeme pole märgatud piisavalt varakult ning kellele ei ole oldud õigel ajal toeks.
Sõltuvus on krooniline haigus, mida sageli ei ole võimalik lõplikult välja ravida ja millega võivad kaasneda tagasilangused. See ei tähenda, et sõltuvuse ravimine pole võimalik – vastupidi, eduka ravi korral võib inimene elada täisväärtuslikku elu narkootikumideta. Et ravi oleks võimalikult tõhus, tuleb tegeleda kõigi sõltuvuses oleva inimese probleemidega. See tähendab, et lisaks ravile tuleb tegeleda ka tema sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide lahendamisega.
[1] Harro J. Uimastite ajastu. Tartu: Ülikooli Kirjastus; 2017.
[2] Understanding Drug Use and Addiction. National Institute on Drug Abuse. https://www.drugabuse.gov/
