Poiss justkui muinasjutust

Ma olen tavaline väikelinna neiu, kes armus sügavalt endast tunduvalt vanemasse poissi ja ei osanud aimata, et see kaks aasta kestev romaan viib psühholoogi ja psühhiaatri juurde..
Nimelt nüüdseks üle kahe ja poole aasta tagasi ilus mu ellu justkui muinasjutus poiss, kellesse olin noorena armunud olnud kõrvuni. Algul me ainult rääkisime ja ta jutt oli nii ilus, et iga tüdruk oleks kõrvuni õnne [sees] olnud, kui selline poiss tema ellu tuleb. Hooliv ja armas. Tohutult komplimente ja kingitusi. Aga mida aeg edasi, seda tõsisemaks läks meie suhe ja seda rohkem ta julges enda tõelist palet näidata. Soomes töötav noormees tarvitas iga tööpäeva lõppu ohtralt alkot ja narkootikume. Ja iga kord kui ta nende mõju all oli, oli ta psühhika nii perses omadega, et ei saanud isegi aru mis teeb ja kes on.
Lõpuks läks lugu nii hulluks, et hakkas laksu alla olles minu psühhikat rikkuma igasugu alandavate kommentaaridega mis viisid lõpuks mu enesehinnangu nii alla, et ei suutnud end armastada. Kuulsin iga päev kui “kole lits” olen ja et “loll paks lehm”jne. Need veel leebed väljendid kõigest mida kasutas, et mind viia väga madalale. Palju kordi kuulsin, kuidas ma peaks end oksa tõmbama või veenid läbi lõikama, sest mind pole kellelegi vaja. Ma ei mõistnud miks ta tahab, et ma ennast ära tapaks. Küll ta FaceTimes tahtis endal veenid läbi lõigata, et minus hirmu tekitada.
See lugu tegelt väga pikk ja piinarikas, kuidas üks sõltuvuses inimene suudab kedagi vaimselt nii hirmukontrolli all hoida, et sa hakkad juba ise mõtlema enesetapuplaanidele. Lõpuks ma hakkasin abi otsima ja hakkasin sellest terrorist väljuma ja olin julge ja lõpetasin temaga igasugu suhtluse, et mitte langeda sinna tagasi, kus olin tänu sõltlasele.
Siiani mõtlen, kuidas tal läheb ja kas ta ikka tarvitab. Kui te küsite, miks ma kellegile ei rääkinud ja talle abi ei otsinud, siis ma otsisin abi talle. Ja ta korduvalt lubas ka ise ravile minna, kui lubasin temaga suhte lõpetada. Aga ta ise ei tahtnud ja ähvardas mind korduvalt.