Damiri lugu

Esimest korda proovisin apteegi narkomaaniat /toimetaja: ravimite kuritarvitamine/ 15-aastaselt ja „istusin“ erinevate preparaatide peal umbes 4 aastat.

Teismelisena ma ei tajunud, et tarvitamine mu elu kuidagi mõjutaks. Kuid praegu mõistan, et tuleb lõpetada, muidu lõpeb kõik halvasti. Mu tuttav kaotas kokaiinitarvitamise tõttu korteri, raha ja tervise.

Olen proovinud narkootikumidest loobuda, sest tunnen, et see ei ole tõeline rahulolu-, õnne-, rõõmu- ja rahutunne. Tunnen, nagu hävitaks see mu psüühikat. Loobumine tähendab aga psühholoogilist tööd iseendaga: meenutan seda, kes ma olin minevikus ja vahel küsin endalt: „Kas jänes on püksis või?“. Tegelen millegagi pea kogu päeva, nii et mul on pärast soov koju magama minna isegi suurem kui himu järgmise doosi järele.

Tulevikult ei jää ma ootama midagi – mina tegutsen! Tegelikult ei pea ma ennast sõltlaseks, sest olen ainult kaks korda proovinud amfetamiini, üks kord ecstasyt ja tõmban tänase päevani kanepit. Õppisin oma mõistust petma, proovige leida assotsiatsioon iga narkootikumiga, mida tarvitanud olete. Minu puhul mängib rolli lause – jõuaks kõik enne surma ära proovida. Kanepist sai minu jaoks tavaline tubakas, sellepärast olengi tema peale solvunud. Amfetamiin on minu jaoks ideaalne narkootikum, kuid elada sellega, et pärast selle tarvitamist ei saa ööpäeva või rohkemgi magada, ei ole päris kindlasti minu rida.

Ecstasy on eriti läbiklopitud inimeste jaoks, usun, et seda tarvitades ei ole kuigi raske surnukuuri ukse ette sattuda.

Seega – kanep jääb minu ellu alles, kuid piisavalt harva, sest minu iseloomu tugevust see kahjustada ei suuda.

Amfetamiin – üldse ei meeldi, magada meeldib mulle rohkem. Kuid selleks, et jätkuks jõudu 10–15 tunniks, kavatsen väsimuse eemal hoidmise eesmärgil võtta seda kõige rohkem minimaalse doosina.

Ecstasy – tahate piinata ennast selle toimimise ajal? Siis laske käia. Sellist asja ei soovita vaenlasele ka. Pole minu rida!

Nooruses õppisin oma emotsioone kontrollima hetkel, kui ma polnud enam apteeginarkomaan. Just see aitab mul vältida narkootikumide tarvitamist abivahendina millegi jaoks või probleemide lahendamiseks.

Ma ei plaani narkootikumidest täielikult loobuda. Kõigepealt tahan tõestada oma isiklikku teooriat puhkuse ja elu jagamise kohta üldiselt. Selle mõtteni viisid mind alkohol ja tubakas (ilma tarvitamata). Mõelge selle peale, et alkoholi joob pea kogu maailm, kuid sellest tõeliselt sõltuvaid inimesi ei olegi nii palju.

Mida soovitada neile, kes soovivad loobumisega alustada? Arvan, et see on juhus, kui minevik aitab. Proovi vähemalt sellel hetkel mõelda minevikus toimunud ilusatest hetkedest. Meenuta, kui õnnelik sa ka ilma kõige selleta olid. Lapsed on ju kogu aeg õnnelikud, pööra tähelepanu sellele. Kui lapse elus juhtub midagi halba, siis mida ta teeb? Ta proovib kõigi vahenditega tähelepanu saada, see ei ole isegi teadlik otsus. Lastel ei takista miski olla depressioonis, kuid nad isegi ei jõua selleni. Ja siinkohal ei ole sobiv väljend – nad on ju lapsed ega saa midagi aru.

5-aastase lapse jaoks on kriimude saamine sama suvaline nagu mulle, kui ma oma autot kriibiksin. Lastel on stressiolukorras palju emotsioone, neist kõige olulisem on endale tähelepanu tõmmata (me kõik oleme nii loodud), see on pidevas suhtlemismüras hädavajalik. Aga mis nad 15 minuti pärast teevad? Laps lahendas probleemi sellega, et sai tohutult tähelepanu.

Me oleme ennast oma mõtetesse ja halbadesse mälestustesse ära kaotanud. Lapsed lasevad oma emotsioonid hetkega välja, ei hoia neid endas. Üksi oma hiigelsuures toas istudes, pungil negatiivseid lugusid, teed asja ainult hullemaks. Suhtlemine inimestega – vaat see on väärtus. Usun, et suutsin oma mõtteid väljendada õigesti.

Neile, kes tahavad narkootikume proovida, ütleksin, et enne, kui seda uuesti tarvitad, lihtsalt mõtle. Ära kunagi tarvita midagi depressioonis olles, apaatsena! Muidu säilib sinu mälus hetk meeleolu muutusest paremuse poole, see on lihtsalt illusioon! See lihtsalt summutab sinu enda ja kõik sinu tegelikud tunded!

Minul oleks aidanud narkootikumide tarvitamisest hoiduda suhtlemine vanematega. Kasvatussüsteem on tohutult vananenud, kui oleksin seda lapsepõlves teadnud ja meelde jätnud, siis poleks ilmselt isegi suhelnud inimesega, kes midagi tarvitab.

Ma ei tea, kas keegi seda märkab, aga mina lõpetasin. Palju jäi ütlemata, aga olgu pealegi.

Teksti on toimetatud.