Daniili lugu
19/07/2021Alustasin narkootikumide tarvitamist 14-aastaselt. Nägin, kuidas filmis savu suitsetasid ja tahtsin ise ka proovida. Kõrvalt vaadates tundus, et nad veedavad mõnusalt aega. Nii et miks ka mina ei võiks proovida? Savu sain ma koolist, küsisin mõnelt inimeselt, selle hankimine ei valmistanud mingeid raskusi. Tulin koju, tegin oma esimese suitsu. Alguses mulle tundus, et ma ei tunne mitte midagi, kuid mõne minuti pärast hakkasin ohjeldamatult naerma pähe tulnud nalja peale. Vaat nii ma alustasingi kanepi suitsetamist.
Ilmselgelt hävitasid narkootikumid minu elu, samuti kõik, mida ma armastasin, kõik, mis mulle rõõmu valmistas. Vaatamata sellele, et ma proovisin peaaegu kõiki narkootikume, sai minu jaoks kõige ohtlikumaks kanep, sest hakkasin seda aja jooksul tarvitama ohjeldamatult, väga suurtes kogustes, igapäevaselt. Ühel hetkel ei pidanud mu psüühika enam vastu ja ma kogesin tõelist psühhoosi. Hakkasin hulluks minema, kuulsin seda, mida pole olemas. Sellest olukorrast tõid mind välja neuroleptikumid. Aga ma jätkasin ikkagi kanepi tarvitamist. Iga kord, kui see otsa sai, leidsin tuhat õigustust, et miks seda juurde osta. Ja nii iga kord. Ma kaotasin selle rämpsu pärast tohutult aega, oma sõbrad ja raha. Minu perekond on minu suhtes peaaegu kogu lootuse kaotanud, sest minu 21 eluaasta juures ei olegi mul haridust, olen kõik maha suitsetanud, kuigi hakkasin õppima rohkem kui üks kord.
Peaaegu kõik minu sõbrad on kas tarvitanud või tarvitavad. Kuid praegu mul, tänu jumalale, selliseid sõpru ei ole, sest olen neist kõigist lahti saanud. On jäänud üks inimene, keda võin oma sõbraks nimetada, ta pole kunagi midagi peale alkoholi tarvitanud. Ta toetab mind seniajani, vaatamata sigadustele, mis ma korda saata jõudsin, kui mul katus sõitis. Väga raske on leida tervislike harjumustega uusi sõpru , kui kõik sinu huvid on seotud suitsetamisega, no ja kimumine iseenesest ju süvendab asotsiaalset eluviisi.
Otsustasin narkootikumidest loobuda, sest ma tahan elada, mitte eksisteerida. Ma tahan ringi liikuda, reisida, suhelda huvitavate inimestega, käia kohtamas, armastada, kulutada oma aega millegi kasuliku ja tulemusliku peale. Tahan oma elu pikendada mitmekesisuse abil. Ma ei oota tulevikult midagi, kuid soovin väga saada õnnelikuks. Tarvitamisest loobudes vabanesin kõigest, mis mulle suitsetamist meelde tuletab – tarvikutest, ainest endast.
Kui vaadata ennast kõrvalt ja hakata ennast jälgima, võib enda jaoks palju uut avastada. Enamik inimesi elab oma elu nagu kuutõbised, mõtlemata sellele, miks nad õpivad, töötavad, elavad. Narkootikumid – need on hüpnoos kuutõbiste ja nende kujuteldava maailma jaoks.
Kõige raskem on jätkuvalt kaineks jääda. Teie aju söödab teile ette mõtte: „aga miks mitte kimuda?“. See toimub nii kiiresti, justkui ühe sõrmenipsuga. Tähtis on õppida seda teadlikult ära tundma ja öelda endale, et „see on “. Sellele mitte alluda ja sellest enesepettusest välja tulla ei ole sugugi lihtne, aga nii on ju elus iga asjaga.
Minul oleks narkootikumide tarvitamisest hoiduda aidanud ainult nende puudumine universumist. Narkootikumide tarvitamist mõjutavad väga mitmed inimlikud faktorid, ka geneetilised. See kõik on väga individuaalne ja pole olemas täpset vastust isegi sellele, et mis oleks just minul aidanud neist hoiduda. Lapsepõlves tundub kõik uus ja huvitav. Minu soovitus neile, kes tahavad narkootikume proovida on, rumal õpib enda, tark teiste vigadest