Katja lugu
14/01/2021Hakkasin tarvitama 16-aastaselt. Kõik algas amfetamiinist ja suhteliselt suurtes annustes. See aine aitas mul põgeneda pereprobleemide eest (isa jättis pere maha, pidevad kolimised, nii füüsiline kui ka vaimne perevägivald, ahistamine ja nii edasi). See aine andis mulle enesekindlust. Pärast tuli rohi, hašiš. Aja jooksul hape, rattad, meta, seened. Põgenesin üksinduse ja eluprobleemide eest narkootikumide abil… trip`ide abil.
Alguses ei kahtlustanud peres keegi; alles 2 aastat hiljem, kui amfetamiini tarvitamise lõpetasin, ujus kõik pinnale ja hakati vihjama, et olen narkomaan… Ma isegi ei eitanud ega üritanudki seletada, et ma ei tarvita, sest keegi ei kuulanud mind. Ja hakkasingi uuesti tarvitama. Sest miks narkootikumide tarvitamisest hoiduda, kui kõik nagunii arvavad, et oled NARKAR… Alguses hakkasin otsima väljapääsu „käbides“, hiljem fenis. Aja jooksul hakkasid mulle meeldima peod ja MDMA. Proovisin kristalle puhtal kujul ja erinevaid rattaid. Mulle pakkus huvi proovida võimalikult palju erinevaid aineid, sest pilvesolek on ju neil erinev. Kuidagi sattusin proovima hapet. Pärast metamfetamiini ja seeni. Peaaegu kõik minu ümber olid muutunud narkomaanideks. Mul tekkis juurdepääs absoluutselt igasugustele narkootikumidele.
Peaaegu kõik minu ümber tarvitavad narkootikume. Nad tarvitavad erinevaid narkootikume, kuid MITTE KEEGI NEIST EI OLE ÕNNELIK. Mõni tarvitab psühhostimulaatoreid, et rohkem tööd teha ja pärast tööd lihtsalt katus SÕITMA panna… Mõni selleks, et vabaneda… JA katus SÕITMA panna. Mõni soovib iseennast leida ja kaotab end selle tulemusena veelgi rohkem ära. Kõik vihkavad ja süüdistavad narkootikume, kuid tarvitavad neid edasi ning püüavad toime tulla sellega, kuidas kergemini lahti lasta.. Armetud inimesed, kelle peale on hale vaadata. Vaimse tervisega on neil kõigil halvasti. Mul on isegi paar tuttavat, kes hakkasid tarvitama pärast pidevat seksuaalvägivalda lapsepõlves…
Jah, ma olen proovinud narkootikumidest loobuda. Sest mul hakkasid hambad ja juuksed välja kukkuma.. Tekkisid paranoilised seisundid, kuulsin ja nägin hallutsinatsioone. Ja kusjuures jubedaid. Kinnisideed. Pidev magamatus, hakkasin välja nägema nagu laip, täiesti kurnatud. Tajusin, et mul on probleeme nägemisega, mäluga (hakkasin absoluutselt kõike unustama). Neerud ja seedetrakt otsustasid mu p-sse saata.
Viskasin välja kõik ained, keeldusin suhtlemast inimestega, kes narkootikume tarvitavad. Proovisin leida uusi harrastusi, millega oma mõtteid täita…
Mind aitas teadvustamine, et ma lagunen koost ja kõik need kaifid ei ole absoluutselt seda väärt, et selle peale oma aega, raha ja tervist raisata.
Mida siis soovitada neile, kes lõpetada soovivad ja millega nad arvestama peavad? Ma ei tea ☹, äkki aitab TEADVUSTAMINE.
Kui ma narkootikumidest lõplikult loobun, siis on mul vähemalt tulevik, muidu aga… kui näed enda peal kõiki neid tarvitamise tagajärgi…
Neile, kes tahavad narkootikume proovida: TAGASITEED EI OLE. Keelduge. Kui öeldakse, et üks kord ei tee veel midagi, siis see on täielik jama. Ma olen seda endale juba üle kolme aasta öelnud… Ma loobun ja alustan uuesti. Pigem kulutage see aeg eneseteostusele, millegi uue ja huvitava peale.