Anna K. lugu
08/02/2018Hakkasin tarvitama narkootikume 15-aastaselt, arvatavasti uudishimust. Olin hea tüdruk, õppisin hästi, kuulasin ema sõna, tegelesin spordiga, üldiselt, tegin kõik õigesti. Aga mind, nagu paljusid teisigi, meelitas kõik uus, keelatud ning tihti ka halb.
Asjale aitas kaasa alkohol, sest purjus olles muutuvad piirid hägusemaks. Algas vaikselt väikesest grass’i-ist, siis tuli pillide söömine ja pulbri nuusutamine, edasi viis tee nõelani.
Alguses oleks nagu lõbus olnud. Aga ükski „laks“ ei kesta igavesti ning varem või hiljem see kaob. Probleeme see-eest tekib üha juurde.
Elu läheb mööda, aga sina ei märkagi seda. Jätsin pooleli õppimise, sünnitasin poja, abiellusin. Kõik see toimus nagu udus. Suhted kodus? Millised suhted? Täielik „teineteiseõgimine“.
Probleemid järjest kasvasid. Kõik niinimetatud „tarvitamise plussid“ olid juba ammu miinusteks muutunud. Üha rohkem inimesi sinu ümber sureb, aga need (tarvitajad), kes on elus, ei sarnane enam inimesele. Olin uppunud valedesse. Ma valetasin kõikidele. Mõnikord hirmu, mõnikord häbi pärast, hiljem isegi armastuse tõttu – nii mulle tundus. Ühel hetkel sain aru, et olin lämbumiseni väsinud. Aga mul kasvab kaks last.
Oma viieteistaastase tarvitamisajaga olin kaotanud ja lõhkunud kõike ja kõiki, kogu oma sisemise maailma. Ma tarvitasin ennast ja peaaegu kaotasin lapsed. Olin kohutavalt väsinud sellest. Sinus on tühjus, mitte mingeid tundeid ei ole. Vaid määramatus, ebastabiilsus, ettearvamatus, sõltumine olukordadest, inimestest, asjadest ja narkootikumist.
Hinge on jäänud vaid solvangud, hirm, ärritus, viha, haledus, kiivus – kõik see, mis sööb seestpoolt. Mõtted sellest, et miks ja kellele mind üldse vaja? Ilma minuta oleks ju lihtsam…
Kui saabub probleemist arusaamine ja selle tunnistamine, ei tasu karta abi otsimist ja palumist. Maailmas on häid inimesi, kes saavad aru, oskavad ja on valmis aitama. Tuleb jõud ja kannatlikkus kokku võtta ning võidelda oma elu eest. Elu on ju ilus! Kui palju saab kainena näha, tunda, ära teha! Elada on vaja nii, et tahaks veel ja veel ning hiljem tagasi vaadates poleks häbi.
Narkootikumid – see on surm, mitte alati isegi füüsilises mõttes. Narkomaanide lood pole kunagi ilusad… Kui te ei taha kaotada kõike, ei tasu isegi proovida. See on risk, mis kunagi ennast ei õigusta.