N.L-I LUGU
28/09/2023Hakkasin uimasteid tarvitama pärast ema surma, kui olin 15–16- aastane. Isa võttis mind enda juurde, ta elas tol ajal juba teise naise ning selle poja ja tütrega. Suhe võõrasemaga oli keeruline, tema lastega – kuidas kunagi. Seal proovisin nendega esimest korda narkootikume. „Sõbral“ paluti osta meile amfi, aga kuna amfi ei olnud, siis ta võttis heroiini. Nii see kõik algas.
Uimastite tarvitamine mõjutas mu elu väga palju, võib öelda, et ma nautisin „rasket“. Rikkusin suhted oma sugulastega, noormehi valisin sõltlaste seast, kellega koos uimasteid tarvitasin. Nüüd, kui meenutan, siis mind peksti, piinati füüsiliselt. Kuid kõik oleks võinud hoopis teisiti olla…
Mul on olnud palju uimastitarvitajatest sõpru. Paljusid muidugi enam ei ole. Minu tutvusringkonnas tarvitati uimasteid erinevate probleemidega toime tulemiseks. Tegelikult saab kõik probleemid ära lahendada, kuid me (uimastitarvitajad) ise ei taha neid lahendada ega nendega võidelda. Väljapääsu otsimise asemel uputame end üha rohkem rappa.
Mind tõukas uimasteid tarvitama vanemate omavahelised suhted, riidlemised, isa äraminek teisse perekonda. Kõik see mõjutas mind. Emas hakkas rohkem töötama, et meid vennaga üleval pidada. Töötas mitme vahetustega, kodus nägime üksteist vähe, vähe suhtlesime. Aga ma mõistan, ta tegi kõik meie jaoks.
Otsustasin tarvitamisest loobuda, sest tüdinesin ära. Tahtsin elada, mitte mädaneda. Tahtsin naeratada, mitte olla koguaeg depressioonis. Elu möödub nii kiiresti. Mõtisklen, kuhu need aastad on möödunud ja siis meenub, et uue doosi hankimisele. Kui proovisin maha jätta, siis istusin kodus väljalülitatud telefoni ja lukufoniga. See oli nii moraalselt kui ka füüsiliselt väga raske. Pea oli halbu mõtteid täis, ei leidnud endale aset ja liikusin ühelt diivanilt teisele. Voodis keerlesin pidevalt. Kõik vihastas. Vihastasin iseenda peale ka. Mingil hetkel tuli midagi pähe. Ei tea isegi ise kuidas, kõik toimus iseenesest, ja olin uimastite tarvitamisest loobunud. Nüüd ootan uut huvitavat elu ja ei mõtle enam sellele, mis on olnud. Loodan vaid iseendale.
Neile, kes soovivad uimastite tarvitamisest loobuda, soovitan kõigepealt taastada usk iseendasse. On vaja ise endast armastama hakata! Kõige olulisem on kuskilt alustada, edasi minna ja mitte tagasi vaadata ning kiusatustele alluda. Tähtis on leida midagi, mis huvitab. Alustada väikestest asjadest – kas või metsa jooksma minna. Elus on palju huvitavat, on vaja ainult tahta seda kõike näha ja selle vastu huvi tunda.
Neile, kes soovivad uimasteid proovida ütlen, et ei, ärge tehke seda mingil juhul. Pigem säästke raha ja reisige maailmas, käige spaas, elage täie naudinguga! Ning kõige olulisem – jookske kohe ära, kui keegi pakub teile uimasteid. Proovimisega nõustudes võite kirjutada alla oma (surma)otsusele.
Teksti on toimetatud.