Sergei A. lugu
08/02/2018Jutustab vend Roman
Meil oli suurepärane lapsepõlv, olime kaks venda, perekond oli täielik. Elasime korteris Purus. Perekond oli keskmiselt jõukas, ema medõde, isa keevitaja. Tavaline keskmine pere. Käisime isegi kaks korda lõunas. Vanemad armastasid ning siiamaani armastavad üksteist. Ei mingeid tülisid, ei mingeid joomapidusid.
Selle kõige hea taustal hakkas meid vennaga halb meelitama. 5.-6. klassini õppisime neljadele-viitele. Edasi läksime õppima kutsekooli ning lõpetasime selle edukalt.
Saabusid üheksakümnendad. Tegelesime spordiga – poks, karate. Algasid noortepeod ja -diskod ning seal oli vaja välja näha ja käituda nagu vinged kutid. Tol ajal oli moodne tarvitada narkootikume ning tagajärgedele ei mõelnud keegi. Anaša, siis ecstasy, amfetamiin – tol ajal oli see kõik väga kättesaadav ja müügis iga nurga peal. „Kergete“ narkootikumide järgi tulid „rasked“, see toimus kuidagi märkamatult, sujuvalt.
Igal juhul oli see tol ajal ümbruskonnas tavaline, kogu ümbruskond juba „istus“ narkootikumidel, ma mõtlen eakaaslasi.
Vanemate eest suutsime probleemi kaua varjata. Kuni nad oma silmaga kõike nägid. Lõplikult hakkasime süstima 22-aastastena. Alguses oli moonivedelik, siis heroiin. Vanemad alustasid võitlust laste eest, katsetati kõiki võimalikke rehabilitatsioone. Siis lõid käega ning meie 10-12 aastat möödusid narkouimas. Sergei sattus neljaks kuuks vanglasse, aga seal ka ei lõpetanud ta tarvitamist. Pärast viimast rehabilitatsiooni Viljandis oli tal periood elus ilma narkootikumideta. Aga kaines elus ei suutnud ta ennast leida. Huvi kõige vastu kadus. Narkootikum tuli tagasi. Ta ei rääkinud kellelegi, isegi mulle, oma vennale. Aga kõik oli näha.
Surma põhjus – üledoos karfentanüüliga.