Sergei Š. lugu

Ma seisin ja vaatasin seda. See oli nagu terve omaette rituaal. Sellele järgnes meelitava häälega: „Võtate?“

Peaaegu kõik tulid ringi osa saama. Kahtlesin – on mulle seda vaja? Aga tüdruk, kes mulle meeldis, võttis mul käest kinni ja tiris ringi. Punnides tulingi viimasena ringi.

Suitsetasid kõik ringis, kellaosuti liikumise suunas, tüdrukud ja poisid. Kes köhis peale suitsu sissetõmbamist, kes lasi suust suure naudinguga tohutu suitsupilve. Seda oli äge vaadata. Pudel grass’iga jõudis minu tüdrukuni. Ta võttis selle lihtsalt ja vabalt kätte, pani suu juurde ja tõmbas. Seisin ta kõrval ja ootasin nagu midagi. Ise ka täpselt ei tea, mida. Aga midagi erilist ei juhtunudki. Kõik oli samamoodi, nagu kümme inimest enne teda.

Ja jõudiski pudel minuni. Võtsin selle kätte, aga mõtlesin veel. Üks tüdruk kiirustas mind tagant, et „lase juba käia!“. Viimane mõte oli, et kui kõik tõmbasid ja kõikidega on hästi, nad naeratavad ja midagi ei juhtunud, siis saab ka minuga kõik hästi olema. Tõmbasin sisse, palju ja sügavale kopsu. Tõenäoliselt selleks, et näidata oma tüdrukule, et olen kõva mees.

Tundsin kurgus nagu lööki ja hakkasin kõvasti köhima. Arvasin, et veel natuke ja köhin kopsud ringi keskele asfaldile.

Muutusin hetkega roheliseks, kollaseks, punaseks, särasin kõikides vikerkaarevärvides, minuti pärast oksendasin. Ühesõnaga täiesti p….s. Suurivaevu jõudsin koju, hiilisin tuppa ja kukkusin voodisse magama.

Hommikuks, kui ärkasin, oli enesetunne jube hea. Õllest oli kerge pohmell. Käisin dušši all ning kõik oli hästi. Olin selleks valmis ja sain päeval hakkama.

Veidi hiljem oli mul veel üks kogemus – narkootikum, nimega kokaiin. Ning siin oli kõik hoopis teistmoodi.

Juhtus see nii. Oli samuti suur seltskond, oli pidu, uus aasta. Üürisime suure maja, sauna, basseini ja muu. Pidu oli lõbus. Oli alkoholi, maitsvat sööki, ilusaid tüdrukuid… Keegi meist oli kaasa võtnud kokaiini. Jõime palju ning üsna kiiresti jäin purju. Hakkasin pilti kaotama, aga pidu lõpetada – oi, kuidas ei tahtnud! Siis astus minu juurde üks kutt, kes ütles, et saab mul pildi uuesti selgeks aidata ja pakkus „koksi“ nuusutada. Me läksime teisele korrusele, teistest eemale. Ta pani lauale kilekoti kokaiiniga. Vaatasin seda, küsisin, mis see on ja kuidas see aitaks mind jälle kaineks saada ning tuju tõsta? Ta seletas mulle, läbi roosade prillide. Tegi kilekoti lahti, kallas ainet laua peale, tegi kaks triipu, kupüürist rullis torukese, pani ninasse ja tõmbas ühe triibu ära. Rituaali, nagu eelmisel korral, ei olnud. Olin tugevalt purjus ja jäin seletusega rahule. Otsustasin veel kord riskida ja tegin täpselt nii, nagu kutt ees tegi.

Ma ei tundunud ennast halvasti, ei köhinud, ma ei läinud näost ära. Tundsin, et suu muutus natuke tuimaks. Küsisin kiiresti, kas see on normaalne. Kutt ütles, et on küll, kõik on korras. Ning tõesti oligi kõik korras. Tundsin ennast palju paremini. Alkoholiuim oli kadunud ja pidu võis jätkuda. Läksime tagasi.

Kui tagasi jõudsime, märkasin, et tunnen ennast väga vabalt, võisin rääkida iga inimesega igal teemal, tantsida kõige ilusama tüdrukuga… ilma igasuguse häbi ja kompleksideta. See oli nii äge!

Veidi hiljem oli mul seks. See oli täiesti…. tundsin ennast Alain Delonina. Lendasin õnnest üheksandasse taevasse. Sain aru, et see ongi just see, mida mul vaja on.

Hakkasin kokaiini tarbima.

Tegin oma äri, mul tekkisid rikkad sõbrad, äripartnerid. Tegin seda kõike „laksu all“. Hakkasin teenima viis tuhat nädalas. Ilmusid kallid autod, väga ilusad tüdrukud, käisin striptiisibaarides, raha võisin pillata vasakule ja paremale. Tundsin ennast kõigevägevamana, jumalana.

Jah, hommikuti olid võõrutusnähud, aga kuna raha oli nii palju, et söö või tagumikuga, siis ei olnud kokaiini hankimine probleem.

Ärkasin, laadisin ennast kohe hommikul ja tiirutasin terve päeva linnas ringi, allkirjastasin lepinguid, sõlmisin tehinguid…

Varsti aga hakkas pidudest ja tüdrukutest kõrini saama. Ja täiesti juhuslikult kohtusin ühe väga ilusa naisega, kes, nagu mulle tundus, oli „see õige“. Aga oli üks probleem – ta oli minust vanem ja abielus. Aga kuna mul oli kokaiin ja raha, olin edukas ja nägin hea välja, ei häirinud see mind. Püüdsin teda endale saada, varsti saingi. Ta tuli mehe juurest ära ja me hakkasime koos elama.

Olin õnnelik, kõik oli hästi, nagu mulle tundus, mul oli äri ja parim naine. Ma saavutasin kõik, mida tahtsin, olin parimatest parim!

Hiljem siiski tekkisid äris kokaiini pärast probleemid. Unustasin teha olulisi asju või lihtsalt ei teinud neid, sest ei tahtnud selleks aega raisata, oli vaja „koksi“ teha. Jätsin äripartneritega kohtumistele minemata. Ühesõnaga – neil sai kõrini, nemad liikusid edasi, aga mina jäin samale kohale.

Pisut hiljem, kui oma raha otsa sai, hakkasin vaikselt firma raha varastama, et doos kätte saada. Tekkisid probleemid maksuametiga, hiljem veel „mentidega“.

Oli kohus, kinni mind ei pandud, aga tehti suur trahv ja keelati tegelda juriidilise tegevusega Eestis. Autod, raha ja korter võeti ära, kokaiinile raha ei olnud, algasid karmid depressioonihood, kogu maailm muutus süngeks, halliks ja kurvaks. Kõik keerasid mulle selja. Naine ei olnud enam armas ja ihaldatud, edasi elada enam ei tahtnud. Oleksin tahtnud vaid narkootikumi, raha ei piisanud, kõik läks narkootikumidele. Ja ikka oli vähe. Kõik läks järjest hullemaks ja hullemaks ning ma ei suutnud sellega midagi ette võtta, nii et käisin täiesti põhja.

Ja täiesti ootamatult….kingib jumal mulle poja. Ja ma saan aru, et see on antud mulle viimane võimalus sellest põrgust välja rabelda alustada uuesti nullist, õiget elu.

Olen praegu narkomaanidele mõeldud Viljandi rehabilitatsioonikeskuses. Töötan oma sõltuvusega ja teen kõik, et ennast parandada ja alustada uut elu narkootikumideta.

Kõikidele tarvitajatele soovitan alguseks leida endas jõudu ning tunnistada, et oled narkomaan. (Oma kogemustest tean, et see on raske.) Ning pöörduda keskusesse abi järele.

Siin aidatakse, suunatakse ja näidatakse, kuidas sellega võidelda. Aga endal peab olema siiras ja kindel soov. Enda oma! Nad suunavad ja näitavad, kuidas võidelda, aga peab olema soov sõltuvusest vabaneda – siiras, kindel, enda oma!

Loodan, et suudan oma senise kuratliku eluga hüvasti jätta ning alustada uuesti puhtalt lehelt. Ilma narkootikumideta. Ning kui keegi küsib minult, kas proovida narkootikume, siis vastaksin, et see on tee lõputusügavasse kuristikku. See on põrgu. Kukkuda sinna on lihtne, aga välja pääseda praktiliselt ebareaalne.